Romantism

Väljaspool Prantsusmaad ei olnud klassitsism 18. ja 19. sajandi vahetusel sugugi ainuvalitsev kunstivool. Klassitsismiga kõrvuti levisid mitmesugused kunstinähtused, mida enamasti ühendatakse romantismi mõiste alla. Sõna "romantism" päritolu viitab romantismi ühele tüüpilisele tunnusele - keskaja imetlusele. Võib öelda, et kui klassitsist kaldub olemasolevat maailma parimaks pidama, siis romantikule on see aeg ja koht, kus ta viibib, halvim võimalus. Romantikute arust on paigalseis ja stabiilsus masendav, igasugune muutus tähendab aga paranemist. Romantism väljendas kahtlust ja pettumust valgusajastu ideaalides. Romantikud rõhutasid just tunnete ja instinktide tähtsust. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)

Arhitektuur
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY.( http://kaajalugum.blogspot.com.ee/2014/04/romantism.html)

19. sajandi teisel poolel hakati ehitustehniliselt kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel. Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks.
 (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm) 

MAALIKUNST

Romantism kui kunstisuund tekkis 19. sajandi algul ja kestis sama sajandi keskpaigani. Romantism avaldus eriti maalikunstis ja graafikas. Maalikunstis asetati pearõhk eelkõige koloriidile, valguse-varju kontrastidele ja hoogsale pintslikäsitlusele. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest ja kirjandusteostest. Suurt huvi tunti eksootika vastu, kuid ka kaasaja sündmusi ei jäetud kujutamata. Romantismiaja arhitektuurile on iseloomulik minevikustiilide eklektiline taaskasutamine. 
Romantismiga algas ühe osa kunstnike nn boheemlus, isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste nn normaalset elu trotsiv käitumine.Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile. 

(http://karinakunstiajalugu.weebly.com/romantism.html)

MAALIKUNST INGLISMAAL
Johann Heinrich Füssli (1741-1825)

Šveitsist pärit esimene Inglise romantik. Võttis eeskuju Michelangelolt ja maneristidelt, lisades veel salapärast heletumedat. Teoste aineseks olid kummalised fantaasiad või subjektiivselt tõlgendatud stseenid kirjandusklassikast. Nii maalides kui ka illustratsioonides Dante, Miltoni ja Shakespeare’i töödele ilmneb Füssli taltsutamatu fantaasialend.

William Turner (1775-1851)

Tähtsaim inglise romantik, kõige aegade suurimaid meremaalijaid (mariniste). Ta alustas akvarellidega, tehnikaga, mis oli 18. sajandi Inglismaal populaarne. Voolavat maalilist värvikäsitlust rakendas ta ka õlivärvidega töötades. Värvid nagu visatud lõuendile ja pintsli kõrval kasutas ta värvinuga. Selline tehnika sobis hiilgavalt vormitu, aga üleva stiihia – tormise mere ja erinevate atmosfäärinähtuste kujutamiseks. 

Juba 1799. aastal teatas ta ühele kolleegile, et tal ei ole „kindlat meetodit“, vaid et ta“paigutab värve paberile senikaua, kuni suudab väljendada mõtet, mis tal peas on“. Tema hilisema perioodi teoseid nimetati „mõistatuslikeks fantaasiamängudeks“, kuigi põhinesid need ikka looduse täpsel vaatlemisel.

Turneri viimase eluperioodi kestel maalitud töödes omandab valgusekujutamine lausa ekstaatilise kuju. Kaovad igasugused piirjooned, valgus ja vari esinevad mingis kosmilises võitluses teineteisega.
Turner sai impressionistide eelkäijaks. Impressionistid suhtusid temasse austusega, kuigi mõningase mööndusega. Suurt vastukaja on ta leidnud 20. sajandi lõpu abstraktses maalikunstis. (http://rrkunstiajalugu.blogspot.com.ee/2014/04/romantism.html)

    

William Blake (1757-1827, inglise luuletaja, kunstnik, filosoof ja teoloog)
Püüdis tõestada, et kujutlusvõime ehk loovus on olulisem, kui kogemuslik maailmapilt. Inimene on tema jaoks igavikuline loov vaim; „kujutlusvõime“ ehk loovus on inimese jumaliku olemuse väljendusviis.

Blake'i eluajal ei hoolinud praktiliselt keegi tema töödest. Blake lõi eklektilise, ent äärmiselt põneva uue, isikupärase, ebamaiselt üleva ja raskesti arusaadava mütoloogia, mis oli täielikus vastuolus 18. sajandi teise poole külma mõistusepärasusega. Loodud mõttemaailmale toetus ta nii oma filosoofilises, kirjanduslikus kui ka kujutava kunsti loomingus. 

Blake suhtus põlgusega ametlikesse kunstiinstitutsioonidesse. 1772-1779 õppis ta J. Basire käe all vasegraveerimist. Kaks aastat pärast õpingute algust saatis Basire Blake’i Westminster Abbey’sse ja vanadesse Londoni kirikutesse tegema jooniseid gravüüride jaoks (tärkas tema armastus gooti kunsti vastu). 1779. a astus ta Kuninglikku Kunstiakadeemiasse (konflikt akadeemia presidendi Sir Joshua Reynoldsiga, kes soovitas tal korrigeerida oma stiili ja olla vähem ekstravagantne, Blake võttis seda kui unustamatut solvangut).

Tema varased tööd olid klassitsistlikus laadis (õppinud vasegraveerijaks, eelistas ta varjudeta kontuuri). Arendas välja erilise stiili ja tehnika, millega oma kujutlusi väljendada. Blake on inglise kunstis ainulaadne, ta oli nii suur luuletaja kui ka suur kunstnik. Paljud tema raamatud on illustreeritud käsitsi (akvarellidega) koloreeritud gravüüridega, kus värss ja illustatsioon on kokku sulanud nagu keskaegsetes illustreeritud käsikirjades. Tema stiilis on tunda Michelangelo kunsti mõju, mis levis sel ajal gravüüride vahendusel (võibolla ka gooti teravkaare mõju). Loomingu paremik on just vaselõikes. Peale oma loomingu illustreerimise, alustas Blake 1824. aastal Dante „Jumaliku komöödia“ illustreerimist (see töö jäi lõpetamata). 1826. aastal valmisid tema illustratsioonid Iiobi raamatule.

Kuigi Blake’i tööde originaalsus ja intuitiivsus kuulutasid ette kunsti edasist arengut, oli ta liiga individualistlik, et tal oleks sel ajal järgijaid olnud.

(http://rrkunstiajalugu.blogspot.com.ee/2014/04/romantism.html)

MAALIKUNST HISPAANIAS
Hispaanias oli romantismi tekkepinnaseks ühiskondlik ummikutunne. Oodati lahendust Prantsuse revolutsiooni levikust. Ka FRANCISCO GOYA(1746-1828)  hindas valgustajate ideid ja pidi oma kodumaa majanduslikku seisu masendavana tajuma. Goya tegi peamiselt paraadportreid, millel on tihti pilkav alltekst. Kui Napoleoni väed Hispaaniasse tungisid, sattusid Goya-taolised haritlased traagilisse vastuollu. Masendus süvenes veelgi, kui prantslased hispaanlaste sissisõjale terroriga vastasid. Goya töödes, mis neid sündmusi kajastavad, väljendub õudus ja pessimism ("Ülestõusnute mahalaskmine" ja graafiliste lehtede sari "Sõjakoledused"). Piltide meeleolule vastab dramaatiline, kontrastiderohke heletumedus. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
  

MAALIKUNST SAKSAMAAL 
Ka Saksamaal oli poliitiline killustatus. Romantismi pooldas ainult osa kunstnikest ja publikust, teosed jäid toetama klassitsismi. Saksamaal oli mitu kunstikeskust ning nii jäid romantismi ja klassitsismi piirid tihti ebaselgeks. Võimsaim saksa romantiline maalikunstnik oli CASPAR DAVID FRIEDRICH (1774-1840), kelle maastikupildid olid uuenduslikud nii sisult kui ka vormilt. Tihti valis ta äärmuslikke ja väga tundeküllaseid motiive (krutsifiks metsiku mäe tipul valguskiirte foonil, kloostrivaremed või metsatihnik kuupaistel või merejää kuhjumised). Friedrich eelistab lõpmatusse avatud maastikuvaateid. 
Teine saksa romantikust maalikunstnk oli PHILIPP OTTO RUNGE (1777-1810). Oma maalides püüab ta välja tuua üksikisiku hingeelu ja ka valgusekäsitlus on tema töödes uuelaadne.(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
 

MAALIKUNST PRANTSUSMAAL 

Prantsuse romantiline maalikunst oli opositsioonis klassitsismiga, teatud eeskujusid leiti aga barokk-kunstist. 1819. aastal esines THEODORE GERICAULT [teodoor þerikoo] (1791-1824) maaliga "Meduse`i parv", mida võib pidada uue voolu esikteoseks Prantsusmaal. Teose sisuks oli reaalne sündmus kaasajast - merehädaliste kaheteistkümnepäevane vaevlemine parvel. Nimelt hukkus 1816. a-l Aafrika läänerannikul laev "Meduusa". Hukkuvalt laevalt pääses parvele umbes 140 inimest. Kui 12. päeva pärast sattus parve lähedusse juhuslikult laev "Argos", oli pääsenutest elus veel 15 inimest. Maalil on kujutatud merehädalistes puhkenud lootusepuhangut, nähes "Argost" silmapiiril. Tõeline romantikute esindaja oli aga mees nimega EUGENE DELACROIX [öz`een dölakroaa] (1798-1863), kes pani suurt rõhku maalilisele käsitluslaadile ja emotsionaalsusele. Peamiselt väljendas ta end täiendvärvide abil (punane ja roheline kõrvuti). Maalide motiivid on enamasti võetud keskajast. Tema loomingu üheks peateemaks on vabadusearmastus. 1830. aasta Juulirevolutsiooni tervitas ta maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Sel maalil liitis Delacroix ühtseks tervikuks reaalse ja sümboolse. Maalil on kujutatud võitlust Pariisi tänavail. Võitlejate ees sammub naisena kujutatud sümboolne Vabadus. Vabadus ja meesterühm rühivad edasi püssirohusuitsu mattunud võitlustandril. Tema teine kuulsaim teos "Chiose veresaun" on pühendatud ikestatud kreeka rahva kannatustele.(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)
  


Skulptuur

Skulptuuris toimusid muutused aeglasemalt, sest skulptuuri omahind on palju kõrgem kui maalikunstil ja see ala sõltub peaaegu alati tellimustest. Klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, eriti monumendikunstis. 

Romantiliseks võib pidada FRANCOIS RUDE`i [fransuaa rüüd] (1784-1855) loomingut. Tema kuulsaim teos on "Sõttamineku laul" e "Marseljees". Kõrgreljeef kujutab sõtta sammuvaid mehi ja neid innustavat võidujumalannat. Seda gruppi on võrreldud ka kivisse raiutud lauluga. Marseljees lauluga läksid mehed 1792. aastal lahingusse ja see laul sai hiljem ka Prantsusmaa rahvushümniks.

Maalilisema pinnatöötlusega on ANTOINE LOUIS BARYE [antuann luii barii] (1796-1875) looming, mis kujutab peamiselt loomi (animalist). Barye eelistab kujutada loomi liikumises ja võitluses. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romantism.htm)

MOOD 
Meeste rõivastuses püsis põhiliselt frakk, kuid järjest rohkem hakkas moodi tulema pikk-kuub. Põlvpüksid olid jäänud minevikku. Väga suurt osa etendas ülikonna juures kallis materjal ja hea rätsepatöö. Kuub võis omada kõikvõimalikke värvitoone ja tänu sellele oli meeste rõivastus küllaltki värvikas. Püksid olid aga alati valged. Moodsaimaks peakatteks sai torukübar. 
19. sajandi teisel kümnendil pöördus naiste mood tagasi laia seeliku juurde. Nüüd langes see vabades kroogetes. Uuesti võeti kasutusele korsett, sest lai seelik nõudis "herilasepihta". Varrukad puhviti hästi kaharaks. Juuksed kammiti pealael siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Rohkesti kasutati ehteid. Rikkamad naised kandsid musliinist, siidist ja sametist rõivaid, vaesemad aga puuvillaseid. Ka ei saanud vaesemad endile küllaldlaselt laiu seelikuid lubada. (http://karinakunstiajalugu.weebly.com/romantism.html)