Varaklassitsism - u 1770 - 1800 Kõrgklassitsism - u 1800 - 1830
KLASSITSISMI TEKKIMINE
Revolutsioon Prantsusmaal oli niivõrd murranguline sündmus, et haaras kaasa kõik kultuuri valdkonnad. Kujutav kunst pandi revolutsiooni teenistusse. Selleks aga ei sobinud kergemeelne, tühine ja lõbujanuline rokokoo. Kunstile anti kasvatuslik ülesanne: õpetada, kuidas õigesti käituda, missugune peab olema ühe tubli kodaniku moraal, missugune tema elu eesmärk. Kõige olulisemaks peeti ausust, töökust, riigitruudust ja valmidust end uue ühiskonnakorra eest ohverdada. Vastavalt uuele sisule teisenes ka kunsti väljanägemine, tema vorm ja käsitluslaad.
PRANTSUSE ampiirstiili tüüpiline, kuid samas ka äärmuslik näide on Pierre Vignoni kavandatud Madeleine'i kirik Pariisis. See jäljendab täielikult antiiktemplit, kusjuures hoonel ei ole ühtegi akent: valgus tuleb katuseavadest. Hoone pääseb hästi mõjule ka oma hea asukoha tõttu - see on laia tänava lõpus.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/klassitsism.htm)
Arvukatest triumfikaartest on kõige võimsam Tähe triumfikaar, autoriks ja ehituse alustajaks Jean Francois Chalgrin (1739-1811). Roomas asuv Septimus Severuse kaar sai eeskujuks Carrouseli väljaku triumfikaarele, mille ehitasid Napoleoni nn. ametlikud arhitektid Charles Percier (1764-1838) ja Pierre Francois Leonard Fontaine (1762-1853). Nad proovisid ellu viia keisri soovi kujundada Pariisist Euroopa keArhitektuur
Kunstis väljendus see stiilina, mida nimetatakse klassitsismiks ( ld k-s classicus - esmaklassiline, parim). 18. sajandit on nimetatudvalgustusajaks. Valguse all on siin mõeldud mõistuse ja tõe valgust. Valgustajate all mõeldakse eelkõige 18. sajandi filosoofe, teadlasi ja kirjanikke. Usuti mõistuspärastesse loodusteadustesse ja nendele toetuvasse maailmakorda ning harmooniasse. Seetõttu muutusid reeglipärasus ja kord uuesti suuremateks väärtusteks ka kunstis. 18. sajandi lõpus algas Euroopas täielik antiigi vaimustus. Nii taotles ka klassitsism antiigi omadusi.
skus, kus oleks sama uhke ja rikkalik arhitektuur nagu omaaegses Rooma impeeriumis. Nende teene on ampiirstiili juurutamine ka sisekujunduses ja mööblikunstis.
Ampiiri-ajastule oli omane ka triumfisammaste püstitamine. Austerlitzi lahingus saadud võidu auks lasi Napoleon püstitada samba Vendôme'i väljakule. Töö teostasid Jacques Gondouin (1737-1818) ja Jean Baptiste Lepère (1761-1844). Samba tipus on keiser ise (skulptor A. Chaudet).
INGLISMAAL oli kuni XVIII sajandi lõpuni väga tugev Palladio mõju. Kuid sealgi taganes see rangema, antiikset väga oluliseks pidava klassitsismi ees. Uue suuna tuntumad esindajad olid Robert Smirke (1781-1867, ehitas Briti Muuseumi) ja sir John Soane (1753-1837, olulisim töö on ümberehitatud Inglise Panga hoone).
ITAALIA selle aja arhitektidest oli kuulsaim Giuseppe Valadier (1762-1839). Ta restaureeris antiikehitisi (nt. Tituse võidukaar, osaliselt Colosseum) ja tegeles linnaplaneerimisega. Tema olulisim töö on Roomas asuva väljaku Piazza del Popolo kujundamine. Lisaks Valadier'le olid tuntud Luigi Cagnola (1762-1835) ja Pietro Bianchi (1787-1849). Esimese ehitistest võiks nimetada Rahu võidukaart Milanos ja teise töödest San Francesco di Paola kiriku Napolis.
SAKSAMAA kuulsaim arhitekt oli Karl Fr. Schinkel. Teda peetakse klassitsismi võrdkujuks, saksa vaimu üHeks sümboliks. Schinkeli stiil on selge, range, suurejooneline. Temalt on pärit mitmeid ehitisi Berliinis (Uus Vahtkonnahoone, Vana Muuseum) ja Potsdamis. Hilisemas loomingus kasutas ta ka muid stiile, eriti gootikat.
Suurejoonelisust ja paatoslikku joont kasutavasd teisedki saksa arhitektid. Näiteks Leo von Klenze, kelle paremad tööd asuvad Münchenis (Glüptoteek, Vana Pinakoteek).
VENEMAAL valitses klassitsism juba 18. sajandi II poolel ja see jätkus uue sajandi esimesel veerandil. Arhitektuuris võidutsesid kompositsiooni lihtsus ja loogilisus, antiikeeskujusid järgiti veel rohkem kui varaklassitsismi ajal. Ampiir omandas paraadlikkuse ja hiilguse jooned. Kui hoonete seinad olid siledad ja vähese kaunistusega, siis rõhutati ehitiste suurust, mahtu. Peamiselt ehitati nn. ühiskondlikke hooneid (ka kirikuid), kusjuures selleks töötati välja ühtlustatud nõuded ja fassaadide tüüpprojektid. Iseloomulik oli kahe värvi kasutamine: sambad ja dekoorelemendid olid valged, majade seinad aga kas hallid või kollased.
Ampiirstiili (mida Venemaal nimetatakse ka Aleksandri stiiliks) juurutajaks oli Šveitsi päritolu Thomas de Thomon.
Venelastegi seas oli mitmeid kuulsaid arhitekte, kusjuures mõnikord oli nende töödes vanavene ehituskunstile iseloomulikke jooni. Andrei Voronihhin püstitas Peterburgi Kaasani kiriku. Tervikuna koos kolonnaadiga meenutab see Vatikani Püha Peetri katedraali, kuid tunda on ka Pariisis asuva Panthéoni eeskuju. Voronihhin oli Venemaal üks esimesi, kes hoonete kujundamisel kasutas oskuslikult skulptorite töid.
Andrian Zahharov on vene klassitsismi suurima ja omapäraseima ehitise - Peterburis oleva Admiraliteedihoone autor. Selle keskmisel osal on kõrge torn. Kahele poole jäävat ligi poole kilomeetri pikkust fassaadi on võrreldud vanavene kloostri müüriga.
Klassitsism pidas vastu küllaltki kaua. Selle hilisemat aega esindab Venemaal sündinud itaallane Carlo Rossi. Tema arvukad ehitised (Mihhailovskoje palee - praegune Vene Muuseum, Aleksandra teater, Peastaabi kaarhoone, Sinodi hoone - praegune ajalooarhiiv) on aga dekoratiivsemad ja maalilisemad.
Pariisi Panteonist on inspireeritud ka vene klassitsismi viimane suurehitis - aastail 1818-1858 ehitatud Iisaku katedraal. See teostati prantslase Auguste Ricard de Montferrand'i plaanide järgi.
Küllalt tähtis koht Peterburi ehitustegevuses oli Vassili Stassovil. Ta ehitas sinna Narva ja Moskva võiduväravad. Eriti oluline oli tema osa aga Talvepalee taastamisel pärast 1837. a. tulekahju ningUue Ermitaaži valmimisel.
Pärast pealinna üleviimist Peterburgi 1713. aastal jäi Moskva kunstielugi veidi varju. Kui 1755. aastal asutatud ülikool jättis Moskvale juhtrolli teaduse vallas, siis 1757 avatud Peterburi Kunstide Akadeemia võimendas veelgi Neevalinna osa arhitektuuris ja kujutava kunstis. Moskvas ehitati loomulikult ka, kuid enamus juhtivaid ehitusmeistreid tegutses siiski Peterburis või selle ümbruses.
Ehitustegevus Moskvas hoogustus pärast 1812. aastat, mil sõjas prantslastega hävis enamus linnast. Sellegi poolest ei ole seal nii palju klassitsistlikke hooneid kui Peterburis. Selle aja tuntumad arhitektid olid Domenico Gilardi ja Ossip Beauvais (Bove).
Venemaaga seoses tuleks vaadelda ka SOOMET. Omal ajal oli see Rootsi ja Venemaa vahelises rivaalitsemises pidevalt huviobjektiks. 1808-1809 sõja järel pidi Rootsi kui kaotaja loovutama Soome Venemaale. Soomest sai küll autonoomne suurvürstiriik, kuid ikkagi Vene võimu all. Algselt oli pealinnaks Turu, kuid 1812 sai selleks Helsingi. Uus pealinn vajas keskust ja nii saigi oma praeguse väljanägemise Senati väljak. Selle ääres asuvad senatihoone (praegu Riiginõukogu hoone), ülikooli peahoone, Suurkirik e. toomkirik. Kõik need ehitised kavandas sakslane Carl Ludvig Engel, kes on ka Eestis tegutsenud.
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Samuti on alles mõned postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere).
(https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/krgarh.html)
Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2).
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige kuulsam ilmselt eespool nimetatud Carl Ludvig Engel. Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/klassitsism.htm)
Arvukatest triumfikaartest on kõige võimsam Tähe triumfikaar, autoriks ja ehituse alustajaks Jean Francois Chalgrin (1739-1811). Roomas asuv Septimus Severuse kaar sai eeskujuks Carrouseli väljaku triumfikaarele, mille ehitasid Napoleoni nn. ametlikud arhitektid Charles Percier (1764-1838) ja Pierre Francois Leonard Fontaine (1762-1853). Nad proovisid ellu viia keisri soovi kujundada Pariisist Euroopa keArhitektuur
Kunstis väljendus see stiilina, mida nimetatakse klassitsismiks ( ld k-s classicus - esmaklassiline, parim). 18. sajandit on nimetatudvalgustusajaks. Valguse all on siin mõeldud mõistuse ja tõe valgust. Valgustajate all mõeldakse eelkõige 18. sajandi filosoofe, teadlasi ja kirjanikke. Usuti mõistuspärastesse loodusteadustesse ja nendele toetuvasse maailmakorda ning harmooniasse. Seetõttu muutusid reeglipärasus ja kord uuesti suuremateks väärtusteks ka kunstis. 18. sajandi lõpus algas Euroopas täielik antiigi vaimustus. Nii taotles ka klassitsism antiigi omadusi.
skus, kus oleks sama uhke ja rikkalik arhitektuur nagu omaaegses Rooma impeeriumis. Nende teene on ampiirstiili juurutamine ka sisekujunduses ja mööblikunstis.
Ampiiri-ajastule oli omane ka triumfisammaste püstitamine. Austerlitzi lahingus saadud võidu auks lasi Napoleon püstitada samba Vendôme'i väljakule. Töö teostasid Jacques Gondouin (1737-1818) ja Jean Baptiste Lepère (1761-1844). Samba tipus on keiser ise (skulptor A. Chaudet).
INGLISMAAL oli kuni XVIII sajandi lõpuni väga tugev Palladio mõju. Kuid sealgi taganes see rangema, antiikset väga oluliseks pidava klassitsismi ees. Uue suuna tuntumad esindajad olid Robert Smirke (1781-1867, ehitas Briti Muuseumi) ja sir John Soane (1753-1837, olulisim töö on ümberehitatud Inglise Panga hoone).
ITAALIA selle aja arhitektidest oli kuulsaim Giuseppe Valadier (1762-1839). Ta restaureeris antiikehitisi (nt. Tituse võidukaar, osaliselt Colosseum) ja tegeles linnaplaneerimisega. Tema olulisim töö on Roomas asuva väljaku Piazza del Popolo kujundamine. Lisaks Valadier'le olid tuntud Luigi Cagnola (1762-1835) ja Pietro Bianchi (1787-1849). Esimese ehitistest võiks nimetada Rahu võidukaart Milanos ja teise töödest San Francesco di Paola kiriku Napolis.
SAKSAMAA kuulsaim arhitekt oli Karl Fr. Schinkel. Teda peetakse klassitsismi võrdkujuks, saksa vaimu üHeks sümboliks. Schinkeli stiil on selge, range, suurejooneline. Temalt on pärit mitmeid ehitisi Berliinis (Uus Vahtkonnahoone, Vana Muuseum) ja Potsdamis. Hilisemas loomingus kasutas ta ka muid stiile, eriti gootikat.
Suurejoonelisust ja paatoslikku joont kasutavasd teisedki saksa arhitektid. Näiteks Leo von Klenze, kelle paremad tööd asuvad Münchenis (Glüptoteek, Vana Pinakoteek).
VENEMAAL valitses klassitsism juba 18. sajandi II poolel ja see jätkus uue sajandi esimesel veerandil. Arhitektuuris võidutsesid kompositsiooni lihtsus ja loogilisus, antiikeeskujusid järgiti veel rohkem kui varaklassitsismi ajal. Ampiir omandas paraadlikkuse ja hiilguse jooned. Kui hoonete seinad olid siledad ja vähese kaunistusega, siis rõhutati ehitiste suurust, mahtu. Peamiselt ehitati nn. ühiskondlikke hooneid (ka kirikuid), kusjuures selleks töötati välja ühtlustatud nõuded ja fassaadide tüüpprojektid. Iseloomulik oli kahe värvi kasutamine: sambad ja dekoorelemendid olid valged, majade seinad aga kas hallid või kollased.
Ampiirstiili (mida Venemaal nimetatakse ka Aleksandri stiiliks) juurutajaks oli Šveitsi päritolu Thomas de Thomon.
Venelastegi seas oli mitmeid kuulsaid arhitekte, kusjuures mõnikord oli nende töödes vanavene ehituskunstile iseloomulikke jooni. Andrei Voronihhin püstitas Peterburgi Kaasani kiriku. Tervikuna koos kolonnaadiga meenutab see Vatikani Püha Peetri katedraali, kuid tunda on ka Pariisis asuva Panthéoni eeskuju. Voronihhin oli Venemaal üks esimesi, kes hoonete kujundamisel kasutas oskuslikult skulptorite töid.
Andrian Zahharov on vene klassitsismi suurima ja omapäraseima ehitise - Peterburis oleva Admiraliteedihoone autor. Selle keskmisel osal on kõrge torn. Kahele poole jäävat ligi poole kilomeetri pikkust fassaadi on võrreldud vanavene kloostri müüriga.
Klassitsism pidas vastu küllaltki kaua. Selle hilisemat aega esindab Venemaal sündinud itaallane Carlo Rossi. Tema arvukad ehitised (Mihhailovskoje palee - praegune Vene Muuseum, Aleksandra teater, Peastaabi kaarhoone, Sinodi hoone - praegune ajalooarhiiv) on aga dekoratiivsemad ja maalilisemad.
Pariisi Panteonist on inspireeritud ka vene klassitsismi viimane suurehitis - aastail 1818-1858 ehitatud Iisaku katedraal. See teostati prantslase Auguste Ricard de Montferrand'i plaanide järgi.
Küllalt tähtis koht Peterburi ehitustegevuses oli Vassili Stassovil. Ta ehitas sinna Narva ja Moskva võiduväravad. Eriti oluline oli tema osa aga Talvepalee taastamisel pärast 1837. a. tulekahju ningUue Ermitaaži valmimisel.
Pärast pealinna üleviimist Peterburgi 1713. aastal jäi Moskva kunstielugi veidi varju. Kui 1755. aastal asutatud ülikool jättis Moskvale juhtrolli teaduse vallas, siis 1757 avatud Peterburi Kunstide Akadeemia võimendas veelgi Neevalinna osa arhitektuuris ja kujutava kunstis. Moskvas ehitati loomulikult ka, kuid enamus juhtivaid ehitusmeistreid tegutses siiski Peterburis või selle ümbruses.
Ehitustegevus Moskvas hoogustus pärast 1812. aastat, mil sõjas prantslastega hävis enamus linnast. Sellegi poolest ei ole seal nii palju klassitsistlikke hooneid kui Peterburis. Selle aja tuntumad arhitektid olid Domenico Gilardi ja Ossip Beauvais (Bove).
Venemaaga seoses tuleks vaadelda ka SOOMET. Omal ajal oli see Rootsi ja Venemaa vahelises rivaalitsemises pidevalt huviobjektiks. 1808-1809 sõja järel pidi Rootsi kui kaotaja loovutama Soome Venemaale. Soomest sai küll autonoomne suurvürstiriik, kuid ikkagi Vene võimu all. Algselt oli pealinnaks Turu, kuid 1812 sai selleks Helsingi. Uus pealinn vajas keskust ja nii saigi oma praeguse väljanägemise Senati väljak. Selle ääres asuvad senatihoone (praegu Riiginõukogu hoone), ülikooli peahoone, Suurkirik e. toomkirik. Kõik need ehitised kavandas sakslane Carl Ludvig Engel, kes on ka Eestis tegutsenud.
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Samuti on alles mõned postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere).
(https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/krgarh.html)
Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2).
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige kuulsam ilmselt eespool nimetatud Carl Ludvig Engel. Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi.
MAALIKUNST
Maalikunstnikud ei leidnud endale antiigist eeskuju. Eeskujuks tuli võtta skulptuur. Seetõttu on klassitsistlik maalikunst väga skulpturaalne: vormid ja jooned on hästi selgelt ja korralikult esile toodud, kusjuures värv on teisejärguline. Maalikunstnikud kasutasid erksaid värve, kuid pilt võis olla ka peaaegu ühevärviline.
Klassitsistliku maali ülesehituses püüti jälgida sümmeetriat. Figuurid olid rahulikud, tagasihoitud žestidega, valgus ühtlane. Maalikunsti alal kujunes programmiliseks teoseks Jacques Louis Davidi (1748-1826) “Horatiuste vanne” (1784).
*See lugu on vanast Roomast, kahe suguvõsa vaenust, isamaa-armastusest. Et ajalooliselt õigesti kujutada riietust, interjööri jm., sõitis David mitmeks kuuks Rooma ning sisse elades antiiksesse miljöösse, maalis pildi, kus revolutsioonilisele sisule pidi vastama ka uus vorm.
Peategelane- isa, kelle pojad tõotavad vapralt võidelda, on pildi keskel, ülejäänud figuurid on asetunud täiesti sümmeetriliselt. Kaarkäiguga hoone, mis kujutab elamu siseõue, rõhutab sümmeetriat veelgi. Ruumis ei ole mingeid üleliigseid esemeid, mis tähelepanu hajutaksid. Koloriidilt peaaegu ühevärviline, punakaspruun.
Portreede maalimisel pöörasid klassitsistlikud meistrid tähelepanu eelkõige välisele hiilgusele, neid idealiseerides, jättes iseloomu kõrvaliseks. Oli ka erandeid. Oma paremates portreedes püüdis David tõepäraselt edasi anda nii oma modelli välimust kui ka siseelu.
*Näiteks “Madame Sérizat” portreel ei ole kunstnik naist ilustanud. Naise naeratus on aval, siiras ja loomulik.
David oli aktiivne revolutsioonitegelane. Kui võimule tuli Napoleon, hakkas ta tolle soosingu pälvimiseks maalima Napoleonile meelpäraseid pilte
*Eriti pompoosne ja truualamlik on grandioosne maal “Napoleon I ja Joséphine´i kroonimine”. Peategelased on David teinud nii noorteks ja kenadeks, kui vähegi sobis. Napoleon seisab trepi kõige kõrgemal astmel ning teised osalised on kunstnik paigutanud tema ümber nii osavalt, et keisri lühike kasv ei ole üldse näha. 40-aastane Joséphine on aga habras ja õrn nagu noor neiu.
(http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/klassitsistlik_kunst_evelin.htm)
Mood
Naised loobusid ülilaiast rokokooseelikust. Eelistama hakati valgest musliinist avarat lihtsat kleiti. Selle all kanti vastu keha liibuvat trikood. Seda moodi nimetati "alasti moeks", sest kleit tundus olevat paljal ihul. Tualeti juurde kuulus õhuke sall. Selline kerge riietus aga ei vastanud Prantsusmaa klimaatilistele tingimustele. Levisid külmetushaigused, eriti kopsupõletik, mida tunti "musliintõve" nime all.
Napoleni valitsemisajal muutus rõivastus jälle luksuslikumaks. Musliini asemel kanti siidi ja sametit. Prantsusmaalt, mis oli moe alal juhtiv maa, levis ampiirmood teistesse maadesse.
18. sajandi lõpuks oli kodanlus juhtpositsioonile jõudnud. Ta oli energiliselt tegutsev ja mitmete majanduslike ettevõtetega seotud ühiskonnaklass. Kodanlus vältis mõttetut peenutsemist ja taotles lihtsust, mis ilmnes eelkõige rõivastuses. Monarhia kukutamisega Prantsusmaal tühistati varem kehtinud rõivamood ja etikett. Nüüd võis igaüks kanda, mida tahtis. Mehed kandsid kalevist kuubesid, vesti ja põlvpükse. Hiljem asendusid põlvpüksid pikkade pükstega. Kadusid ka parukad. Juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti antiigieeskujude järgi.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/klassitsism.htm)
SKULPTUUR
Klassitsistlik skulptuur oli samuti antiigist sõltuv nagu arhitektuurgi. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul. Materjalidest oli eelistatuim marmor. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süþeed. Kreeka kujusid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid, mis pidid kujutama Võitu, Armastust, Õiglust jne. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid. Hoiduti detailidest, mistõttu kujud tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes situatsioonides jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks. Kogu klassitsism näib olevat liiga mõistuspärane ja külmalt kaalutlev. Varaklassitsismi tuntuim skulptor oli itaallane ANTONIO CANOVA [kanoova] (1757-1822), kelle töödes on näha veel rokokoolikku pehmust, sarmikust ja meelelist värskust. Populaarsed teosed on tema "Kolm graatsiat" ja "Amor ja Psyche" [psühhe]. Parim prantsuse skulptor ja portreebüstide meister oli JEAN ANTOINE HOUDON [þan antuann u`don] (1741-1828). Tema kuulsaim teos onVoltaire`i istuv figuur. Küpsklassitsismi kuulsaim esindaja on aga taanlane BERTEL THORVALDSEN [toorvaldsen] (1768-1844), kes on teinud töö "Jason".
((http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/klassitsistlik_kunst_evel)
No comments:
Post a Comment