Vana-Kreeka

 

- 5.saj. ekr. kujunes välja Vana - Kreekale tüüpilin eühiskonnakord – orjanduslik demokraatia. Ühiskondliku turvalisuse tagasid kreeka linnriigid ehk polised.
(http://web.zone.ee/marjukodukas/VanaKreekakunst.pdf)

Vana-kreeka kunst jaotatakse kolmeks perioodiks

1) Arhailine periood ehk vanaaeg ( 7-6.saj. eKr.)
kõige vanem ajastu, kreeka kunsti algusaeg. Kunstis võeti omaks Egiptuse ja idamaade motiive ja kujundati sellest oma stiil. Vaasimaali kuldaeg. (http://kunstiabi.weebly.com/vana-kreeka.html)

2) Klassikaline ehk õitseaeg (5-4. saj. eKr.)
mil toimusid suurejoonelised ehitustööd Ateenas., mis oli saanud Kreeka pealinnaks. Demokraatia, filosoofia, ajaloo uurimise, kirjanduse ja kunsti õitsengu aeg. (http://kunstiabi.weebly.com/vana-kreeka.html)


3) Hellenistlik ehk hiline periood (3-1.saj. eKr.)
Periood Aleksander Suure surmast 323. a. kuni esimese Rooma keisri troonileastumiseni 27.eKr.
Tänapäevalgi parimaks peetav väejuht Aleksander Suur oli vallutanud  ka Idamaid ja toonud sinna kaasa  kreeklaste kultuuri. Pärast Aleksander Suure ootamatut surma 
323 eKr  jagunesid need riigid väiksemateks kreekalike mõjutustega e. hellenistlikeks riikideks. See aeg oli kreeka teaduse hiilgeaeg. Eraldi valdkondadena  arenesid  välja matemaatika ja  füüsika. 
( http://kunstiabi.weebly.com/vana-kreeka.html)             

Muistsed kreeklased armastasid ilu. Nad soovisid, et ehitised ja tarbeesemed oleksid kaunid ja tasakaalustatud. Kujundajad mõtlesid sellele, kuidas täita tühjad pinnad kaunistustega nii, et neid saaks sobival hulgal. Esimesed pottsepad valmistasid nägusaid anumaid - jooginõusid, veini- ja veekannusid ning astjaid oliivõli säilitamiseks. Sama kujuga nõud jäid kasutusele ka hiljem. Kreeka kunsti vanimad näited on säilinud meie ajanikeraamiliste vaaside näol. Sellised vaasid kuuluvad geomeetrilisse stiili - neil olev ornamentika on geomeetriline. Mustrid on asetatud ribadena: nad asetsevad peamiselt nõu kaelal ja ülemisel osal, alumisel osal kaunistused puuduvad või on väga lihtsad. Mõne vaasi kõrgus on ligi 1,8 m. Vaasidelt on leitud ka stiliseeritud inim- või loomafiguure.
Ajavahemikus 550-300 a e Kr olid kõige populaarsemad Ateena figuuridega kaunistatud savinõud. Vaasidel kujutati jumalaid ja kangelasi ning inimeste igapäevast elu. Algul maaliti punakale vaasipinnale mustad figuurid - see oli mustafiguuriline tehnika. Hiljem tuli moodi punasefiguurilinetehnika. Siis katsid kuntsnikud vaasipinna musta värviga, jättes paistma punased figuurid.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/kreeka.htm)



Arhitektuur:

Igas Kreeka linnas oli agoraa - keskväljak, mida kasutati turuplatsina ja kogunemispaigana. Kreeka mehed käisid sageli sisseoste tegemas, kaasa orjad, kes ostetud kaupu kandsid. Agoraa oli kärarikas koht, kus kõikjal tunglesid ostjad.  Paljusid asju müüdi turul kaaluga. Igal aastal kontrollisid Ateena riigiametnikud poeomanike kaaluvihte, et kaitsta ostjaid pettuse eest. Eeslitega veeti turule põllusaadusi. Agoraal kaubeldi ka orjadega ja pakuti ennast tööle. Rändkaupmehed pakkusid väismaiseid tooteid ning täiendasid oma laadungit enne uutesse peatuskohtadesse siirdumist.  Varjulistes sammaskäikudes peatusid mehed, et vahetada mõtteid poliitika ja äritegevuse üle. Naised tulid kaevule veenõusid täitma. Mitmes kohas seisid jumalate, kuulsate sportlaste ja poliitikute kujud. Ateena kesklinn, ümbritsetuna ametiasutuste hoonetest, avaldas muljet igaühele, kes sinna sattus. Ateena agoraalt viis pikk tee üles Akropolile, mida pidustuste ajal ummistasid inimesed, kes olid ühinenud kultusliku rongkäiguga.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/kreeka.htm)
                              

Templid:

Vana kreeka tähtsam ala oli templi ehitus.Templid ehitati kivist, enamasti marmorist, ja sidumiseks ei kasutatud mörti, vaid metallist klambreid. Tempel ehitati kõrgemale kohale ja enamasti kolmeastmelisele alusele. Kuna templisse pääsesid vaid preestrid ja rahvas nägi pühakoda väljastpoolt, pöörasid ehitusmeistrid peatähelepanu templi välisele kaunistamisele. Kaugelt vaadates mõjus tempel võimsana ja lähedalt võlus kujude ja teiste kaunistuste iluga. Samas ei kuhjanud kreeklased kujusid liiga palju kokku ega varjutanud templi ehituslikku ilu.
 ( http://maritsillamagi.wix.com/kunstiajalugu#!page4/cfvg)

Kreeka templid olid määratud jumala eluasemeks, nagu Mesopotaamia tsikuraadidki ent tsikuraadist erinevalt oli kreeka tempel madal ehitis. Kreekas püstitati templeid küll kõrgemale kohale mäe tippu, kuid need ei olnud tornid. Kuna jumal elas templis, ei peetud seal jumalateenistusi, vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Seal ohverdati ja põletati ohvrilooma kere.
(http://miksike.ee/documents/main/referaadid/2kreeka_ehituskunst.htm)

Kreeklased kasutasid ehitusel peamiselt kolme sambatüüpi:

•Dooria (kujunes välja arhailisel ajastul)
•Joonia (kujunes välja klassikalisel ajastul)
•Korintose (iseloomulik hellenistlikule perioodile)
(http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/arharhitektuur.htm)

Vastavalt sellele on jaotatud ka ehitisi kolmeks stiiliks. Kõige vanemad ehitised ongi dooria ja joonia stiilis (7.-6. saj eKr)
Stiilide vahel tehakse vahet eelkõige sambakapiteelide erinevuse kaudu, kuid loomulikult kaasnes iga stiiliga veel terve rida hoopis olulisemaid, kuid vähem silmatorkavaid erinevusi.
Üldiselt iseloomustas dooria stiil rangus, karmus, jõulisus, vormide lihtsus ja kaunistuste nappus.
Originaale pole eriti säilinud, kuid seal olevat märgata tugevaimat Egiptuse mõju, mis väljendub eelkõige selles:
•Sambad kitsenevad ülevalt, mitte alt, nagu Minose ja Mükeene ehitistel
•Tehnikas, mida kasutati kivi lõikamisel ja raiumisel
•Suure arvu sammaste kasutamisel kivitemplites
Samal ajal on näha ka Mükeene mõju:
•Lõviväravate reljeefid
•Ehisviilude skulptuurid
(http://miksike.ee/documents/main/referaadid/2kreeka_ehituskunst.htm)

Dooria:

Dooria sammas on Kreeka sammastest kõige massiivsem. Tal on ainult kapiteel (samba või piilari ülemine osa, mis mis kannab talastikku) ja tüves, baas puudub.
Tüvesega toetub ta otse alusele. Dooria sammast kaunistavad tüveses pikad püstloodsed vaod – kannelüürid, mida eraldavad üksteisest teravad servad. Vertikaaljooned täksiti sisse selleks, et imiteerida varasemaid puidust valmistatud sambaid, kuhu sarnased täkked olid jätnud tööriistad.
Kapiteel moodustus: kõigepealt mõikakujuline siil. Sellel asetses nelinurkne katteplaat ehk abakus, millele toetus omakorda kolmeosaline simss: esimene osa oli kaunistusteta; teise osa võisid moodustada kas metoobid või triglüüfid (erinesid metoobidest sisse uuristatud vertikaalsete vagude poolest) ning neil võis esineda kaunistusi; kolmas osa oli kaunistatud ja eendus sambast. (et pakkuda varju päikese ja vihma eest)
Samba keskosas on väike sujuv paisutus – entaas, millega püüti saavutada esteetilist ja optilist tasakaalu ning teha nähtavaks samba tektooniline funktsioon.
Dooria sambal on ka erivorme (sileda tüvesega jne.)
Värvidest kasutati kõige rohkem taevassininst ja punast.
Klassikalist dooria templit võib nimetada meetodite ja eksperimenteerimise evolutsiooni tulemuseks. Kuna Kreeka arhitekt muutus järjest teadlikumaks suurt kaalu taluvate kivide kohapealt, muutusid proportsioonid toestavamateks ja kapiteel väiksemaks.
(http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/arharhitektuur.htm)

skulptuur:

Skulptuuris olid kreeklaste saavutused veelgi suuremad. Kreeka skulptuuri eripära varasemaga võrreldes oli vabaplastika domineerimine. Pronksi kõrval  kasutati kõige rohkem marmorit. Skulptorit ei huvitanud konkreetne inimene, vaid inimene üldse, ilu, tarkuse ja jõu kehastus. Kunsti kõrgajastul osati juba anda kujule kõige erinevamaid poose.

Parimad näited kreeka skulptuuris on Myroni „Kettaheitja“, Polykleitose „Odakandja“ ning kuulsaima kreeka skulptori Pheidiase Athena kuju (Ateena akropolil) ja istuva Zeusi kuju (Olümpias). Viimane oli üks 7 maailmaimest.

Hiljem hakkas skulptoreid huvitama inimisiksus, tema individuaalne välimus ja tunded. Enamasti rõhutati just kannatusi ja traagikat; hakati kujutama ka lapsepõlve ja vanadust. Skulptorite meisterlikkus kasvas, jõu asemel kujutati ilu ja graatsiat. Ühe rohkem kujutati naist, ka alasti. Tuntud on Praxiteleseloodud Aphrodite kuju, samuti Melose saarelt leitud Aphrodite skulptuur (ehk Milose Venus), mille autor on teadmata.
(http://syg.edu.ee/uus/syg/index.php?option=com_content&view=article&id=289&Itemid=5)

Maalikunst:

Kreeka maalikunst ei jäänud sugugi alla arhitektide ja kujurite saavutustele.
Ateenas oli isegi oma kunstigalerii.
Kreekas oli väga levinud vaasimaalimine. Vaasid olid varasematel aegadel geomeetriliste
ornamentidega. Aga u 6. sajandil e Kr sai väga levinuks mustafiguuriline stiil.

Hiljemalt u 530a e Kr hakati vaase maalima hoopis vastupidi. Kui mustafiguurilise stiili puhul maaliti punakaspruunile vaasipinnale musta värviga figuurid, siis uue stiili puhul maaliti taust mustaks, jättes figuurid katmata, seega punaseks. Selle stiili nimeks sai punasefiguuriline.

Üheks kõige ilusamaks vaasivormiks peetakse amforat. Amfora on kahesangaline
veinisäilitamisnõu.
Vaasimaalidel kujutati igapäevaelu ja ka müütide tegelasi. Vaasimaalid annavad väga hea
ettekujutuse, kuidas vanad kreeklased ehk hellenid elasid ja riietusid.
Hellenid hindasid väga kunsti, nad arvasid ,et kui nad hästi maalivad, on nad jumalatele
meelepärased.
Vanas-Kreekas maaliti ka hoonete seinu. Isegi Eestis võib leida pilte, mis on inspireeritud
Kreeka templimaalingutest.
Enamus Kreeka maalidest on hävinud, kuid on veel alles roomlaste tehtud koopiad.
Ateena ja Kreeka kunst aga üha arenes ning Kreeklaste kunsti hakati ka mujal maailmas ostma.
(http://miksike.ee/docs/lisa/6klass/5kreeka/kreeka_maalikunst.htm)