Klassitsism

Varaklassitsism - u 1770 - 1800 Kõrgklassitsism - u 1800 - 1830

KLASSITSISMI TEKKIMINE

Revolutsioon Prantsusmaal oli niivõrd murranguline sündmus, et haaras kaasa kõik kultuuri valdkonnad. Kujutav kunst pandi revolutsiooni teenistusse. Selleks aga ei sobinud kergemeelne, tühine ja lõbujanuline rokokoo. Kunstile anti kasvatuslik ülesanne: õpetada, kuidas õigesti käituda, missugune peab olema ühe tubli kodaniku moraal, missugune tema elu eesmärk. Kõige olulisemaks peeti ausust, töökust, riigitruudust ja valmidust end uue ühiskonnakorra eest ohverdada. Vastavalt uuele sisule teisenes ka kunsti väljanägemine, tema vorm ja käsitluslaad.

Eeskuju uue kunsti loomiseks leiti antiikajast. Idealiseeriti Vana-Kreeka linnriikide vabade kodanike demokraatiat, jättes kahe silma vahele asjaolu, et seal olid ka orjad. Vanakreeka kunsti peeti ajaloo kõrgeimaks tipuks - klassikaks. Siit ka stiili nimetus - klassitsism.

 (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/klassitsistlik_kunst_evelin.htm)

  

PRANTSUSE ampiirstiili tüüpiline, kuid samas ka äärmuslik näide on Pierre Vignoni kavandatud Madeleine'i kirik Pariisis. See jäljendab täielikult antiiktemplit, kusjuures hoonel ei ole ühtegi akent: valgus tuleb katuseavadest. Hoone pääseb hästi mõjule ka oma hea asukoha tõttu - see on laia tänava lõpus.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/klassitsism.htm)

Arvukatest triumfikaartest on kõige võimsam Tähe triumfikaar, autoriks ja ehituse alustajaks Jean Francois Chalgrin (1739-1811). Roomas asuv Septimus Severuse kaar sai eeskujuks Carrouseli väljaku triumfikaarele, mille ehitasid Napoleoni nn. ametlikud arhitektid Charles Percier (1764-1838) ja Pierre Francois Leonard Fontaine (1762-1853). Nad proovisid ellu viia keisri soovi kujundada Pariisist Euroopa keArhitektuur
Kunstis väljendus see stiilina, mida nimetatakse klassitsismiks ( ld k-s classicus - esmaklassiline, parim). 18. sajandit on nimetatudvalgustusajaks. Valguse all on siin mõeldud mõistuse ja tõe valgust. Valgustajate all mõeldakse eelkõige 18. sajandi filosoofe, teadlasi ja kirjanikke. Usuti mõistuspärastesse loodusteadustesse ja nendele toetuvasse maailmakorda ning harmooniasse. Seetõttu muutusid reeglipärasus ja kord uuesti suuremateks väärtusteks ka kunstis. 18. sajandi lõpus algas Euroopas täielik antiigi vaimustus. Nii taotles ka klassitsism antiigi omadusi.
skus, kus oleks sama uhke ja rikkalik arhitektuur nagu omaaegses Rooma impeeriumis. Nende teene on ampiirstiili juurutamine ka sisekujunduses ja mööblikunstis.
Ampiiri-ajastule oli omane ka triumfisammaste püstitamine. Austerlitzi lahingus saadud võidu auks lasi Napoleon püstitada samba Vendôme'i väljakule. Töö teostasid Jacques Gondouin (1737-1818) ja Jean Baptiste Lepère (1761-1844). Samba tipus on keiser ise (skulptor A. Chaudet). 

INGLISMAAL oli kuni XVIII sajandi lõpuni väga tugev Palladio mõju. Kuid sealgi taganes see rangema, antiikset väga oluliseks pidava klassitsismi ees. Uue suuna tuntumad esindajad olid Robert Smirke (1781-1867, ehitas Briti Muuseumi) ja sir John Soane (1753-1837, olulisim töö on ümberehitatud Inglise Panga hoone). 






ITAALIA selle aja arhitektidest oli kuulsaim Giuseppe Valadier (1762-1839). Ta restaureeris antiikehitisi (nt. Tituse võidukaar, osaliselt Colosseum) ja tegeles linnaplaneerimisega. Tema olulisim töö on Roomas asuva väljaku Piazza del Popolo kujundamine. Lisaks Valadier'le olid tuntud Luigi Cagnola (1762-1835) ja Pietro Bianchi (1787-1849). Esimese ehitistest võiks nimetada Rahu võidukaart Milanos ja teise töödest San Francesco di Paola kiriku Napolis. 



SAKSAMAA kuulsaim arhitekt oli Karl Fr. Schinkel. Teda peetakse klassitsismi võrdkujuks, saksa vaimu üHeks sümboliks. Schinkeli stiil on selge, range, suurejooneline. Temalt on pärit mitmeid ehitisi Berliinis (Uus Vahtkonnahoone, Vana Muuseum) ja Potsdamis. Hilisemas loomingus kasutas ta ka muid stiile, eriti gootikat.

Suurejoonelisust ja paatoslikku joont kasutavasd teisedki saksa arhitektid. Näiteks Leo von Klenze, kelle paremad tööd asuvad Münchenis (Glüptoteek, Vana Pinakoteek).

VENEMAAL valitses klassitsism juba 18. sajandi II poolel ja see jätkus uue sajandi esimesel veerandil. Arhitektuuris võidutsesid kompositsiooni lihtsus ja loogilisus, antiikeeskujusid järgiti veel rohkem kui varaklassitsismi ajal. Ampiir omandas paraadlikkuse ja hiilguse jooned. Kui hoonete seinad olid siledad ja vähese kaunistusega, siis rõhutati ehitiste suurust, mahtu. Peamiselt ehitati nn. ühiskondlikke hooneid (ka kirikuid), kusjuures selleks töötati välja ühtlustatud nõuded ja fassaadide tüüpprojektid. Iseloomulik oli kahe värvi kasutamine: sambad ja dekoorelemendid olid valged, majade seinad aga kas hallid või kollased.

Ampiirstiili (mida Venemaal nimetatakse ka Aleksandri stiiliks) juurutajaks oli Šveitsi päritolu Thomas de Thomon.
Venelastegi seas oli mitmeid kuulsaid arhitekte, kusjuures mõnikord oli nende töödes vanavene ehituskunstile iseloomulikke jooni. Andrei Voronihhin püstitas Peterburgi Kaasani kiriku. Tervikuna koos kolonnaadiga meenutab see Vatikani Püha Peetri katedraali, kuid tunda on ka Pariisis asuva Panthéoni eeskuju. Voronihhin oli Venemaal üks esimesi, kes hoonete kujundamisel kasutas oskuslikult skulptorite töid.
Andrian Zahharov on vene klassitsismi suurima ja omapäraseima ehitise - Peterburis oleva Admiraliteedihoone autor. Selle keskmisel osal on kõrge torn. Kahele poole jäävat ligi poole kilomeetri pikkust fassaadi on võrreldud vanavene kloostri müüriga.
Klassitsism pidas vastu küllaltki kaua. Selle hilisemat aega esindab Venemaal sündinud itaallane Carlo Rossi. Tema arvukad ehitised (Mihhailovskoje palee - praegune Vene Muuseum, Aleksandra teater, Peastaabi kaarhoone, Sinodi hoone - praegune ajalooarhiiv) on aga dekoratiivsemad ja maalilisemad.
Pariisi Panteonist on inspireeritud ka vene klassitsismi viimane suurehitis - aastail 1818-1858 ehitatud Iisaku katedraal. See teostati prantslase Auguste Ricard de Montferrand'i plaanide järgi.

Küllalt tähtis koht Peterburi ehitustegevuses oli Vassili Stassovil. Ta ehitas sinna Narva ja Moskva võiduväravad. Eriti oluline oli tema osa aga Talvepalee taastamisel pärast 1837. a. tulekahju ningUue Ermitaaži valmimisel.
Pärast pealinna üleviimist Peterburgi 1713. aastal jäi Moskva kunstielugi veidi varju. Kui 1755. aastal asutatud ülikool jättis Moskvale juhtrolli teaduse vallas, siis 1757 avatud Peterburi Kunstide Akadeemia võimendas veelgi Neevalinna osa arhitektuuris ja kujutava kunstis. Moskvas ehitati loomulikult ka, kuid enamus juhtivaid ehitusmeistreid tegutses siiski Peterburis või selle ümbruses.
Ehitustegevus Moskvas hoogustus pärast 1812. aastat, mil sõjas prantslastega hävis enamus linnast. Sellegi poolest ei ole seal nii palju klassitsistlikke hooneid kui Peterburis. Selle aja tuntumad arhitektid olid Domenico Gilardi ja Ossip Beauvais (Bove).
Venemaaga seoses tuleks vaadelda ka SOOMET. Omal ajal oli see Rootsi ja Venemaa vahelises rivaalitsemises pidevalt huviobjektiks. 1808-1809 sõja järel pidi Rootsi kui kaotaja loovutama Soome Venemaale. Soomest sai küll autonoomne suurvürstiriik, kuid ikkagi Vene võimu all. Algselt oli pealinnaks Turu, kuid 1812 sai selleks Helsingi. Uus pealinn vajas keskust ja nii saigi oma praeguse väljanägemise Senati väljak. Selle ääres asuvad senatihoone (praegu Riiginõukogu hoone), ülikooli peahoone, Suurkirik e. toomkirik. Kõik need ehitised kavandas sakslane Carl Ludvig Engel, kes on ka Eestis tegutsenud. 

EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras. Samuti on alles mõned postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere).
(https://opetaja.edu.ee/klassitsism/klassika/krgarh.html)

Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on Johann Wilhelm Krause poolt aastail 1805-1809 ehitatud Tartu ülikooli peahoone. Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2).
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige kuulsam ilmselt eespool nimetatud Carl Ludvig Engel. Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt. Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi. 

 MAALIKUNST

Maalikunstnikud ei leidnud endale antiigist eeskuju. Eeskujuks tuli võtta skulptuur. Seetõttu on klassitsistlik maalikunst väga skulpturaalne: vormid ja jooned on hästi selgelt ja korralikult esile toodud, kusjuures värv on teisejärguline. Maalikunstnikud kasutasid erksaid värve, kuid pilt võis olla ka peaaegu ühevärviline.

Klassitsistliku maali ülesehituses püüti jälgida sümmeetriat. Figuurid olid rahulikud, tagasihoitud žestidega, valgus ühtlane. Maalikunsti alal kujunes programmiliseks teoseks Jacques Louis Davidi (1748-1826) “Horatiuste vanne” (1784).

  

      *See lugu on vanast Roomast, kahe suguvõsa vaenust, isamaa-armastusest. Et ajalooliselt õigesti kujutada riietust, interjööri jm., sõitis David mitmeks kuuks Rooma ning sisse elades antiiksesse miljöösse, maalis pildi, kus revolutsioonilisele sisule pidi vastama ka uus vorm.

Peategelane- isa, kelle pojad tõotavad vapralt võidelda, on pildi keskel, ülejäänud figuurid on asetunud täiesti sümmeetriliselt. Kaarkäiguga hoone, mis kujutab elamu siseõue, rõhutab sümmeetriat veelgi. Ruumis ei ole mingeid üleliigseid esemeid, mis tähelepanu hajutaksid. Koloriidilt peaaegu ühevärviline, punakaspruun.

Portreede maalimisel pöörasid klassitsistlikud meistrid tähelepanu eelkõige välisele hiilgusele, neid idealiseerides, jättes iseloomu kõrvaliseks. Oli ka erandeid. Oma paremates portreedes püüdis David tõepäraselt edasi anda nii oma modelli välimust kui ka siseelu.

      *Näiteks “Madame Sérizat” portreel ei ole kunstnik naist ilustanud. Naise naeratus on aval, siiras ja loomulik.

David oli aktiivne revolutsioonitegelane. Kui võimule tuli Napoleon, hakkas ta tolle soosingu pälvimiseks maalima Napoleonile meelpäraseid pilte

      *Eriti pompoosne ja truualamlik on grandioosne maal “Napoleon I ja Joséphine´i kroonimine”. Peategelased on David teinud nii noorteks ja kenadeks, kui vähegi sobis. Napoleon seisab trepi kõige kõrgemal astmel ning teised osalised on kunstnik paigutanud tema ümber nii osavalt, et keisri lühike kasv ei ole üldse näha. 40-aastane Joséphine on aga habras ja õrn nagu noor neiu.

 (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/klassitsistlik_kunst_evelin.htm)

Mood
Naised loobusid ülilaiast rokokooseelikust. Eelistama hakati valgest musliinist avarat lihtsat kleiti. Selle all kanti vastu keha liibuvat trikood. Seda moodi nimetati "alasti moeks", sest kleit tundus olevat paljal ihul. Tualeti juurde kuulus õhuke sall. Selline kerge riietus aga ei vastanud Prantsusmaa klimaatilistele tingimustele. Levisid külmetushaigused, eriti kopsupõletik, mida tunti "musliintõve" nime all.
Napoleni valitsemisajal muutus rõivastus jälle luksuslikumaks. Musliini asemel kanti siidi ja sametit. Prantsusmaalt, mis oli moe alal juhtiv maa, levis ampiirmood teistesse maadesse.
18. sajandi lõpuks oli kodanlus juhtpositsioonile jõudnud. Ta oli energiliselt tegutsev ja mitmete majanduslike ettevõtetega seotud ühiskonnaklass. Kodanlus vältis mõttetut peenutsemist ja taotles lihtsust, mis ilmnes eelkõige rõivastuses. Monarhia kukutamisega Prantsusmaal tühistati varem kehtinud rõivamood ja etikett. Nüüd võis igaüks kanda, mida tahtis. Mehed kandsid kalevist kuubesid, vesti ja põlvpükse. Hiljem asendusid põlvpüksid pikkade pükstega. Kadusid ka parukad. Juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti antiigieeskujude järgi.
(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/klassitsism.htm)

SKULPTUUR 
Klassitsistlik skulptuur oli samuti antiigist sõltuv nagu arhitektuurgi. Vanakreeka plastikat jäljendati nii vormikäsitluses kui ka motiivide valikul. Materjalidest oli eelistatuim marmor. Väga armastatud olid antiikmütoloogiast võetud süþeed. Kreeka kujusid meenutasid ka igasugused allegoorilised figuurid, mis pidid kujutama Võitu, Armastust, Õiglust jne. Inimkeha kujutati hästiarenenuna ja harmoonilisena, eelistatud olid alastifiguurid. Hoiduti detailidest, mistõttu kujud tunduvad üldistatuna ja idealiseerituna. Klassitsism püüdis ka dramaatilistes situatsioonides jääda soliidseks, rangeks ja suursuguseks. Kogu klassitsism näib olevat liiga mõistuspärane ja külmalt kaalutlev. Varaklassitsismi tuntuim skulptor oli itaallane ANTONIO CANOVA [kanoova] (1757-1822), kelle töödes on näha veel rokokoolikku pehmust, sarmikust ja meelelist värskust. Populaarsed teosed on tema "Kolm graatsiat" ja "Amor ja Psyche" [psühhe]. Parim prantsuse skulptor ja portreebüstide meister oli JEAN ANTOINE HOUDON [þan antuann u`don] (1741-1828). Tema kuulsaim teos onVoltaire`i istuv figuur. Küpsklassitsismi kuulsaim esindaja on aga taanlane BERTEL THORVALDSEN [toorvaldsen] (1768-1844), kes on teinud töö "Jason".
((http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/klassitsistlik_kunst_evel)


  

Barokk

BAROKK ITAALIAS (17. sajand)

arhitektuur

 Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente

Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone.

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

Esikohal sakraalehitised. 

Kirikutüübiks sai pikergune hoone, nelitise kohale asetati kuppel (renessanss), samuti võeti üle renessansist kogu arhitektuuriliste detailide kogu – sambad (iseloomulik just PAARISSAMBAD), poolsambad ja pilastrid antiigipäraste baaside ja kapiteelidega, ümarkaared, viilud jne.

Uus joon – kolmveerandsambad ja keerdsambad. Detailidena kasutati palju voluute, kartušši (dekoratiivne raam).

Kiriku siseruum moodustas avara saali (löövid puuduvad). Külglööve asendasid sageli kabeliteread kiriku põhja- ja lõunakülgedel.

Valgusallikaks aknad, mis asusid nelitiskupli allosas, seega koondus valgus põhiliselt hoone kooriruumi, tõstes seda esile.

Kasutatakse risaliiti – fassaadi täiskõrguses eenduv osa, mis on väga rikkalikult kaunistatud (sageli frontooni ja iseseisva katusega).

Ehitusdetailid on allutatud dekoratiivsele tervikule, konstruktiivset ülesannet praktiliselt pole. Fassaadipind võib olla laineline, astmeline jne. Vormide kuhjumine ja ebasümmeetria

Barokkstiili kirikutüübi loojaks võib pidada GIAGOMO VIGNOLA’t (1509-1573). Ehitas Rooma Il Gesǔ kiriku.

● CARLO MADERNA (1556-1629)

Esindab mõõdukat varabarokki.

● Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. Iseseisev dekoratsioon, ei anna kujutlust selle taga olevatest ruumidest. Väga rikkalik, pidulik ja maaliline, ilma suuremate liialduste ja ülekuhjamiseta. Santa Susannaga oli lõplikult omandatud barokk-kiriku fassaadi vorm. Kahekorruseline, alumine korrus laiem kui ülemine, ühtseks tervikuks ühendavad neid voluudid.

● Maderna projekteeritud on Rooma Peetri kiriku pikihoone ja fassad.

● LORENZO BERNINI (1598-1680)

Barokiajastu kuulsaim meister Itaalias, nii arhitekt kui skulptor. Bernini meistriteoseks on väljak Peetri kiriku ees ühes seda ümbritseva kolonnaadiga (1657-1667). Kasutas osavaid perspektiivivõtteid, mille tõttu tundub fassaad kõrgemana ja väljak avaramana. Ovaalväljak mõjub amfiteatrina. Eesmärk on suunata vaataja pilk rõdule.

● Analoogilisi perspektiivivõtteid kasutas ta ka Vatikani lossi Kuningatrepi ehitamisel:  ülespoole kerkides trepp aheneb ja mõjub seetõttu sügavamana (nn. teatriperspektiiv). Kuninglik trepp „Scala Regia“ ühendab kirikut paavsti eluruumidega.

(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

     

Maalikunst

Maalikunst püüab järjekindlalt vabaneda renessansi ideedest – renessansi ideaalstiili pidulikust tasakaalust ja eestvaate rõhutamisest, toonitades liikumist, asümmeetriat, paatost.

Kompositsiooni ülesehitamisel püütakse süstemaatiliselt ruumisügavuse toonitamise poole.

Rahuliku ühtlase valgustatuse asemel eelistatakse heleda-tumeda suuri kontraste.

Kujutatavaga püütakse haarata ja vapustada vaataja hinge jõu ja ilmekusega (martüüriumi- ja ekstaasistseenid olida barokiajastu eelistatumad motiivid). Ka püütakse vaatajat joovastada pompöösse pidulikkuse ja toredusega, kangelaslikkuse ja jõuavaldustega.

Barokkmaalile on veel iseloomulik mõnikord realism ja naturalism, mis ei pelga kujutada ka inetust ja vulgaarsust.

Dekoratiivne ja monumentaalne kompositsioon järgib keerlevat spiraali või tõusvat diagonaali. Iseloomulik on lokkav dekoor, suurt tähelepanu pööratakse erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele.

Eelistatakse sooje ja küpseid värvitoone. Värviüleminekud on sujuvad, ilma teravate piirjoonteta. 17. saj. lõpus muutuvad toonid värskemaks, kergemaks ja selgemaks, pintslitõmme on lõuendil lai ja paks.

Üldjoontes saab itaalia barokkmaalis eristada kahte suunda.

● ANNIBALE CARRACCI (1560-1619)

Suurima tähtsusega kolmest vennast. Teda võib pidada itaalia maastikumaali kui iseseisva ala rajajaks, mis on olemuselt nn. ideaalmaastik. Carracci maalis palju antiikmütoloogiaainelisi seinamaale, kus ta ühendas loodusevaatluse, antiigivaimustuse ning Raffaeli hilisloomingu uurimise.

● „Bakchose triumf“ (osa Rooma Palazzo Farnese galerii antiikmütoloogilistest stseenidest) – dekoratiivmaali meistriteos, haarava suurepärase jõuga. Baroki vormiideaal on siin selge väljenduse leidnud.

● Vennad Carraccid olid mõjukad meistrid ja suure koolkonna juhid. Nad asutasid umbes a. 1585 Bolognas kunstiakadeemia, millest kujunes välja Bologna koolkond.

● CARAVAGGIO (1573-1610)

Esindab teist, realistlikumat maalisuunda. Hülgab otsustavalt eklektilise suuna. Tema kunsti lähtekohaks sai ümbritsev elu – ja ka lihtsate inimeste elu. See joon oli tollal väga uudne. Caravaggio põlgas idealiseerimist, ta püüdis kujutada elu ja inimesi just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema kunst oli sootuks erinev renessansi naiivsevõitu looduslähedusest, talle polnud probleemiks ruumi kujutamine. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Ka usuteemalisi süžeesid käsitles ta olmeliselt, kohati naturalistlikult. Inimeste poosid ja asendid tema maalidel pole peened ja valitud, vaid rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole, seejuures väga hoogsad ja veenvad.

● Caravaggio varasemad tööd oma kuldtooniga tunnistavad Veneetsia meistrite mõju – natüürmordid, elusuurused pillimängijad. Pikkamööda kujuneb välja iseseisev maneer.

● Figuuride modelleerimiseltaotleb ta plastilist teravust ja selgust. Tema tööd on mingil määral vägivaldsed ja sünged.

● Kõigi figuuride liitmisel on eriline osa valgusel, mis suundub tegelaskujudele tavaliselt ülevalt. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumeda pildiga (siit tuleneb mõiste nn. keldriluugivalgus). Figuurid on heledana tumedal toonil.

● Caravaggio kuulsaimad kiriklikud maalid on „Maarja surm“ ja „Kristuse haudapanek“. Ta väldib reeglipärasust kompositsioonis, kasutab järsku hele-tumedust. Ta suudab esitada veenvalt tundeid, kujutada loomulikku ja ka inetut. Sellega purustab Caravaggio lõplikult renessansi vormiideaali.

● Caravaggio matkijatest moodustus ulatuslik suund. Tema mõju ulatus teistessegi maadesse. Tema põhimõtteid arendas edasi iseseisvalt grupp kunstnikke, kes moodustasid Napoli koolkonna.

 Kirikute seinu ja lagesid katsid usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Renessansi ajal olid kõik kunstiliigid eraldiseisvad. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. 
Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias on ANDREA DEL POZZO (1642-1709). Tema loodud on Sant`Ignazio kiriku laemaalid Roomas. 
17. sajandi maalis läks rahutu liikumise kujutamine erilise tähelepanu alla. Sellele lisandus maaliline käsitluslaad, kus värvid sulavad üksteise sisse ilma selgete piirideta. 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia, kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine (eklektitsism). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid. Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism, mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO(1573-1610). Ta hülgas otsustavalt eklektika. Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid. Ka religioosseid tegelasi kujutab ta olustikulisena, ilma aupaisteta. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Inimeste poosid tema maalidel on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Oluline osa on valgusel, mis suundub tavaliselt ülevalt ühest puntist alla tegeleaskujudele. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumedal pildil (siit ka mõiste "keldriluugivalgus"). Robustse, jõhkravõitu käsitluslaadi tõttu on Caravaggiot kutsutud ka "maalikunsti antikristuseks" ja "mustade jalgade maalijaks".

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

                

Caravaggio  "Bacchus"                                                     "Nartsiss"

Skulptuur

● Bernini on ka barokkajastu ainus suurmeister skulptuurialal. Loob barokile omase skulptuuristiili- maalilise, dünaamilise ja pateetilise käsitlusviisiga. See laad jääb valitsema järgnevaks 150. aastaks Euroopas. Bernini hülgab klassikalise skulptuuri range ülesehituse maalilise üldmulje kasuks, mille domineerivad valguse ja varju mõjud. Tema skulptuurid on alati ühenduses neid ümbritseva ruumiga. Bernini teosed on täis pakitsevat elu ja dramaatilisust. Nende mõju on rajatud pateetilistele, järskudele ja kontrastsetele liigutustele, neis valitsevad taltsutamatu kirg ja haarav ekstaas.

● Esimene Bernini tuntum teos on „Apollon ja Daphne“, kus antakse väga meisterlikult edasi dramaatlilist situatsiooni ja erinevaid faktuure (nt. inimkeha ja puu).

● Bernini loomingu huvitavama osa moodustavad portreebüstid. Neis esineb kunstnik väga terava tähelepanijana ja julge karakteriseerijana. Ka ilmneb portreedes Bernini naturalismi ja elulisuse toonitamise püüd – „Modena hertsogi Francesco I portree“, „Kardinal Borgese portree“ jt.

● Kuulsamaid teoseid Berninil on 1633. a. valminud pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli all.  Peaaltari kohal on baldahhiin, mida kannavad neli keerdsammast.

 (www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

Niððidesse paigutati skulptuure. Kasutati mitmevärvilisi ehituskive. 

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

             

Lorenzo Bernini  "Püha                                              "Apollon"

Teresa
ekstaaž"

BAROKK PRANTSUSMAAL

17. sajandi teisel poolel sai Prantsusmaa majanduslikus ja poliitilises elus juhtivaks jõuks. Ka vaimuelus, kirjanduses ja kunstis, samuti kommete ja maitse küsimustes hakkas Prantsusmaa Itaalia ja Hispaania mõju kõrvale tõrjuma ning omandas Louis XIV ajal tooniandva asendi.

arhitektuur

Prantsuse 17. sajandi arhitektuuri lähtekohaks on suurel määral itaalia barokk, kuid sellesse suhtutakse reservatsiooniga ning hiljem võtab arhitektuuri areng täiesti iseseisva suuna. Esindatud on eelkõige tagasihoidlik barokk, eeskuju võetakse renessansi traditsioonidest ning antiikarhitektuurist.

Puhtbarokne laad oma liialdatud dünaamika ja maaalilisusega jääb prantslastele võõraks. Pr. arhitektuuril on juba 17. sajandil tugev klassitsistlik põhitoon; klassitsism, st. antiik- ja renessanskunsti jäljendamise püüd saab valitsevaks 18. sajandil ja levib Prantsusmaalt üle kogu Euroopa.

Juhtivaks saab profaanarhitektuur, eelkõige lossiarhitektuur. Väga oluliseks peetakse siseruumide mugavust ja otstarbekust.

Prantslased nimetavad oma stiilide arenguastmeid tavaliselt valitsejate järgi:

1625-1660 – Louis XIII stiil

1660-1710 – Louis XIV stiil

1710-1725 – nn. regendistiil (style Régence) e. vararokokoo

1725-1760 – Louis XV stiil e. täisrokokoo

1760-1790 – Louis XVI stiil e. varaklassitsism.

NIMETUSED KEHTIVAD EELKÕIGE SISEKUJUNDUSE KOHTA.

● Kõige baroklikumad tendentsid ilmnevad Versailles’ lossi ehitamisel. Louis XIV tellimisel töötas seal prantsuse arhitektide, skulptoride ja maalijate paremik - arhitektid LOUIS LE VAU (1612-1670), JULES HARDOUIN-MANSART (1646-1708) andis lõpliku kuju lossile – aiafassaad ja külgtiivad ning sisekujundus)); sisearhitektuuri ja dekoori loojaks oli CHARLES LE BRUN (1619-1690); aiakujunduse looja ANDRÉ LE NỐTRE (1613-1700), kes töötas välja  prantsuse pargi stiili.

● Versailles’ loss on pikerguse põhiplaaniga hoone kahe võimsalt eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Selline põhiplaan sai eeskujuks kogu Euroopa hilisemale palee-ehitusstiilile. Ehitis on monumentaalne, suurejooneline ja toretsev. Lossi üldpikkus on 580 meetrit. Aiafassaad  on mõjuv oma vägevates proportsioonides, detailid on teostatud maitsekalt ja harmooniliselt. Veidi ebaühtlasemaks jääb linnapoolne fassaad, mida on 18. ja 19. sajandil ümberehituste käigus muudetud.

● Sisekaunistused on teostatud tüüpilises Louis XIV stiilis (toretsev ja pompöösne) Le Bruni juhtimisel. Parimad täiesti säilinud ruumid on 72 meetri pikkune PEEGLIGALERII, mille kummaski otsas asuvad RAHUSALONG ja SÕJASALONG. Le Bruni loodud dekoratiivstiili printsiibid on laenatud itaalia barokist, kuid ta käsitleb neid ehtsa prantsusepärase püüdega reeglipärasuse, selguse ja ülevaatlikkuse poole.

● Tihedas ühenduses lossiga on prantsuse stiilis park. Le Nótre’i juhtmõtteks oli aiakujunduse abil suurendada hoone monumentaalsust ja mõjukust. Lossi fassaadist lähtub peaallee, mis läbib kogu pargi, koosnedes geomeetrilistest terrassidest, lillepeenratest, muruväljakutest jne. Omane range geomeetria, sümmeetria; ka puud ja põõsad pügati geomeetrilisteks kujunditeks.

● Ilmekateks näideteks prantsuse barokist 17. sajandil on paljud ehitised – nt. Louvre’i idafassaad; Invaliidide kuppelkirik Pariisis (Hardouin-Mansart) – see on tsentraalehitis kõrgel alusel seisva kupliga, ehitis on viimase võimaluseni lihtne ja range, vaid kupliosa detailides on märgata baroklikke jooni.

 Louvre`i lossi idafassaad

● SKULPTUUR

● Prantsuse plastika säilitab 17. sajandil suure iseseisvuse ja omapära.

● Olulised on kolm tegurit:

- vanad, prantsuse renessansi traditsioonid

- itaalia barokkskulptuuri eeskujud

- antiikkunsti mõjud

Säilib rahulik selgus, terav karakteristika ja sale sarmikas joon.

● 17. sajandi teisel poolel on skulptuur peamiselt õuekunst, selle ülesandeks on kaunistada peamiselt kuningalosse. Seetõttu saab rääkida Versailles’ koolkonnast, kelle plastika on sümmeetriline, tasakaalukas ja idealiseeritud – klassitsistliku mõjuga.

   

● PIERRE PUGET (1622-1694)

● Silmapaistvaim meister, kes seisis väljaspool õukonnakunsti. Ta on järjekindlaim barokksuuna esindaja prantsuse plastikas, saanud mõjutusi just Berninilt.

● Vastandina Bernini voogavale pehmusele on Puget’ vormikäsitlus teravam, järsem ja kirglikum, selles puudub igasugune ilutsemine. Ka on valu ja ahastuse väljendus tema töödes ilmekam ning haaravam, ta on meister, kelle töödes valitseb täielik naturalism.

● Kuulsaim teos on „Krotoni Milon“, kus atleet kaitseb end lõvi vastu – teos on traagiliselt emotsionaalne.

● MAALIKUNST

● Prantsusmaal olid maalikunstnikud, nii nagu skulptorid ja arhitektidki enamasti õukonna teenistuses. 17. sajandil käib enamik noori maalikunstnikke end Itaalias täiendamas. Temaatikast on esindatud enamik žanreid – allegooria, portree, piiblistseenid, maastik jne. 17. sajandi esimese poole maalikunstis võib eristada kahte suunda – realistlikku ja idealiseerivat (või klassitsistlikku).

● Vennad LE NAIN’ id (Antoine, Louis, Mathieu) (17. saj. I pool)

● Realistliku suuna esindajad, kelle töid on raske üksteisest eristada – autorluseprobleemid.

● Kujutavad olustikustseene ja talupoegade elu rahulikus, eepilises ja tõetruus laadis; lähenevad žanrilt belgia ja hollandi meistritele.

● Maalivad ka piibliteemalisi teoseid.

● GEORGES LA TOUR (1593-1652)

● Samuti realistlikus laadis maalikunstnik, teda nimetatakse kui „küünlavalguse maalijat“.

● Kujutab üldistava, tasapinnalise vormiga väga ilmekaid tüüpe enamasti küünlavalgel.

● Kompositsioon on lihtne, figuurid omavahel sidumata ja neid on vähe, detaile vältiv maneer.

● NICOLAS POUSSIN (1594-1665)

● Idealiseerivasse suunda kuuluv kunstnik, teda peetakse ka suurimaks prantsuse maalijaks. ˇKlassitsistliku doktriini aluseks oli sellel ajal prantsuse vaimuelule nii tüüpiline ratsionalism. Ebatäiuslikule tegelikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kehastada kunstis. Poussini looming tähistab prantsuse maalikunsti lõplikku vabanemist välismaa mõjude alt, selles on esmakordselt barokiajastul selge väljenduse leidnud prantsuse kunstivaimu iseärasused: püüd ülevaatliku selguse ja ühtsuse poole, vormikäsitluse julge kindlus, liialduste vältimine, väärikus ja peen maitse.

● Poussin on kõige järjekindlam klassitsistliku suuna viljeleja barokiajastu maalikunstis ja dünaamise ning naturalistliku suuna vastane. Tema töödele on omane suurepärane rahu, tasakaal ja reeglipärasus. Neis ilmneb suur fantaasiaküllus, kuid ühtlasi on kõik neis surutud kindla ja suursuguse stiiliskeemi raamidesse; neis ei puudu midagi ega ole ka midagi üleliigset. Poussini laadi kujunemisel olid olulised Raffael ning antiikkunsti eeskujud.

● Poussini laad ei olnud nii erinev kõrgrenessansi stiilist kui hispaanlaste või flaamlaste oma. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Neis on tähtsal kohal kontuuride ilu ning kehade plastiline modelleerimine.

● Poussin on tähtis kui nn. ideaalmaastikumaali looja. Need maastikud ei kujuta ühtki konkreetset lõiku loodusest, pildile on koondatud põnevaid, sageli võõramaiseid maastikudetaile, mis on liidetud fantaasiaküllaseks ja suurejooneliseks tervikuks. Enamasti ei ole säärased teosed puhtakujulised maastikumaalid, neil on kujutatud ka mõni ajalooline või mütoloogiline stseen tillukeste inimfiguuridega, nn. stafaažiga. Seetõttu nimet. sellist maastikku ka HEROILISEKS MAASTIKUKS.

● Poussini teostel domineerivad soojad toonid, maastikuline foon on sügav, terve käsitluslaad on läbinisti maaliline.

● Teoseid: „Bakhanaal“, „Flora triumf“, „Arkaadia karjased“, seeria „Neli aastaaega“.

    

● CLAUDE LORRAIN (1600-1682)

● Lorraini peetakse suurimaks peisažistiks, nn. maastikumaali Raffaeliks.

● Lorrain arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel asuvad tumedate, kulissitaoliste massidena puud, varemed vms., keskel aga avaneb vaade kaugusesse. Hakkab esimesena kujutama päikest – lähtub valguse ja armosfääri meeleoludest. Julgeb päikest kujutada ka tema keskpäevases heleduses.

● Tema varasemates töödes valitsesid rasked pruunid toonid; keskperioodi tööd on maalitud soojades kuldtoonides, hilisema aja maalidele (u. a. 1650) on omane selge, läbipaistev hõbehall koloriit.

● Lorrain pühendas palju aega looduse tundmaõppimisele, sellest annavad tunnistust arvukad natuurist tehtud joonistused. Nendest konstrueeris ta hiljem ideaalmaastikud, kus valitseb rahulik, idülliline ja lüüriline meeleolu.

(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

       

   

BAROKK FLANDRIAS

Madalmaad, mis olid senini moodustanud ühtse poliitilise terviku, jagunesid Hispaania-vastase võitluse tagajärjel kahte ossa (a. 1609). Katoliku usku lõunaprovintsid – FLANDRIA (Belgia) – jäid Hispaania, hiljem Austria ülemvõimu alla, kuna protestantlikud põhjaprovintsid moodustasid iseseisva Hollandi riigi. Ka kunst areneb mõlemas riigis edaspidi iseseisvaid radu pidi.

Arhitektuur

Flandria arhitektuuris valitseb barokkstiil selle äärmuslikul, rikkal ja maalilisel kujul. Seda iseloomustab arhitektooniliste osade kuhjamine, nende omavaheline murdmine ja moonutamine. Selles avaldub mingi ülevoolav jõud, robustne elurõõm ja värskus, mis on iseloomulik kogu flandria barokk-kunstile. 

(http://kunstiajalugu-lv.weebly.com/barokk.html)

Maalikunst Flandrias

Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele
Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed þestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides.

(http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/barokk.htm)

● ANTHONIS van DYCK (1599-1641)● Van Dyck’i saab lugeda nn. PARAADPORTREE rajajaks.● Maalib ka mitmeid altarimaale (nt. „Madonna põlvitavate annetajatega“). ● Van Dyck käsitleb figuure esindusliku väärikusega, poosid on efektsed, kuigi vabad. Tema pintslitehnika on õrn, närviline ja maaliliselt pehme. Õrn värviharmoonia, paiguti suudab olla psühholoogiliselt väga veenev. ● 1632. aastast tegutses van Dyck Inglise kuningas Charles I õuemaalijana.● Kuulsamaid teoseid on tema „Inglise kuningas Charles I portree“.
   

● PETER PAUL RUBENS (1577-1640)
Rubensi looming on baroki vaimu kõige järjekindlam avaldus, ühtlasi on selles võimsa väljenduse leidnud flaami rahvuslik kunstilaad. Rubens suutis barokiaja pateetilisele elutundele anda täiesti siira ja sisemiselt usutava haarava kuju. Tema töödes ilmnevad haruldaselt tugev fantaasiajõud, ülekeev temperament, joovastav toredus, masside võimas dünaamika ning ülim intensiivsus kehalise ja vaimse elu kujutamisel. Samuti vastas tema laad õukonna ja aadli maitsele.
Ehtbaroklik on Rubensi maalide kompositsioon – massid suunduvad piki pildi ristuvaid diagonaale. Lopsakad, elujõust pakatavad inimkehad katavad vääneldes ja põimudes peaaegu kogu pildipinna. Samas jääb pildi kompositsioon terviklikuks, kusjuures üksikfiguur võib kaotada oma tähtsuse.
● Väga tüüpiline Rubensi kunstis on jahi-, lahingu-, bakhanaalide ja röövimisestseenid. („Leukippose tütarde röövimine“).
● Maalib meisterlikke voolavaid ja vabu portreemaale.
● Maalib väga palju mütoloogilisi ning allegoorilisi teoseid – „Diana ja Kallisto“, „Kolm graatsiat“ jne.
● Viimasel eluperioodil viljeleb palju žanri- ja maastikumaali. Tema maastikupildid on täis liikumist, paatost ja voogavat elu. Loodust on kujutatud kogu oma ilus ja vägevuses. Suurejoonelised loodusnähtused: vikerkaar, päikesetõus ja loojang jne. (http://kunstiajalugu-lv.weebly.com/barokk.html)

Skulptuur

Skulptuuris töötatakse samuti radikaalses ja maalilises barokivaimus, olles tihti mõjustatud Rubensi vormikäsitlusest.

(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

BAROKK HISPAANIAS

17. sajandil valitses Hispaanias feodalism, absoluutne kuningavõim, vastureformatsioon ja inkvisitsioon. Rahva hulgas säilis siiski vabadusvõitluse vaim, sellest tulenesid ka suunad ja impulsid hispaania kunstile.

Kunstis ei levi äärmuslik barokk, pigem barokk-klassitsism, säilivad antiigi ja renessansi taotlused. Seega polnud kunst reaktsiooniline ega äärmuslik. Tähtsaimaks kunstiliigiks oli maalikunst, see domineeris arhitektuuri ja skulptuuri üle.  Skulptuuris oli levinud värviline puuskulptuur, mis oma laadilt oli väga naturalistlik ning toonitas usulist härdust.

arhitektuur

Arhitektuuris olid olulisel kohal sakraalehitised (kus sisekujundust võib pidada siiski suhteliselt äärmuslikuks).

(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

 MAALIKUNST

● Hispaania maalikunsti arengu tipule viinud meistrite arv on suhteliselt väike.

● Temaatika on võrdlemisi ühekülgne ja piiratud – viljeletakse SAKRAALMAALI ja PORTREED, muud žanrid jäid tahaplaanile. Kuid nendel kahel alal olid hispaanlased ületamatud.

● EL GRECO (1541-1614)

Hispaania maalikunsti suurajastu teerajaja.

● Õppis lühikest aega Tiziani ateljees, sai mõjutusi ka Tintorettolt.

● 1577. aastal asus Toledosse töötama.

● El Greco looming on omapärasemaid nähtusi kunstiajaloos. Tormilise temperamendiga on ta oma töödes ühte sulatanud hilisbütsantsi ikoonimaali traditsioonid, maneristliku vormikäsitluse ja veneetsia koloriidi. Ta lõi äärmiselt ilmeka vormikõne, millel on palju ühist moodsa ekspressionismiga.

● El Greco maalilaadi iseloomulikumad jooned:

 irratsionaalsus, omane nägemuslikkus ja viirastuslikkus

 rahutu, süngelt ekstaatiline ja pidulik meeleolu

 portreed, figuraalsed kompositsioonid usuteemadel. (Sageli sügav usu- ja leinatunde väljendus)

 vertikaalsusetaotlus – figuurid pikaks venitatud, väikeste peadega, teatav ebakindlus poosides

 julgelt karakteriseeritud inimtüübid

 kompositsioon tundub katkendlik, ruumikujundus ebamäärane

 omane külmade toonide domineerimine, leegitsevad värvid – külm kollane ja sinine, punane ja roheline; rahutu valgus

  pintslilöök pastoosne ja vaba

 portreedes on El Greco peenetundeline, kuigi subjektiivne; kujutatud isikud näivad rangete, kinniste ja külmadena.

● Teoseid: „Kristuse lahtiriietamine“, „Krahv Orgazi haudapanek“, „Kardinal-inkvisiitori portree“, „Toledo äikeses“.

      

● DIEGO VELÁZQUEZ (1599-1660)

Peetakse kuulsaimaks hispaania kunstnikuks, nn. „tagasihoidliku baroki“ esindaja. V. sündis Sevillas, mis oli tollal Hispaania tähtsaim kunstikeskus.

● Juba 20. aastaselt oli ta leidnud oma stiili, mille iseärasuseks oli kõige otsekohesem ja võltsimatum loomutruudus ning naturalism.

● 1623. a. asus Hispaania kuninga Felipe IV õukonda kunstnikuks, kus maalis rea kuninga ja õukonna portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja väga veenvas laadis. Tumedad figuurid asetuvad heledale siledale tagaplaanile.

● Aastal 1629 esimene mütoloogiline teos „Joodikud“. Velazquez saab inspiratsiooni antiikmütoloogiast ja külaelust. See on realistlik, grupiportreed ja žanripilti meenutav realistlik maal.

● Tutvub Itaalias Tintoretto loominguga, mille mõjuna pöördub puhtmaalilise käsitlusviisi juurde, loobub detailsest joonistusest ning lihtsustab kõike viimase võimaluseni, sulatab üksikasjad kokku. Pintslitehnika on lai ja voolav. Saavutab haruldase meisterlikkuse atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk saavad tähtsaimateks vahenditeks kompositsioonilise terviku saavutamisel.

● Uues laadis on teosed „Vulcanuse sepikojas“, „Infant Baltasar Carlos“ (barokne kompositsioon). Ajalooline maal „Breda alistumine e. piigid“ (mõõtmeilt suurim V. töö).

● „Paavst Innocentius X portree“ (a. 1650) – annab edasi paavsti despootliku ja jõhkra ilme suure naturalismiga.

● Elu viimane periood väga produktiivne. Mütoloogilised maalid, nt. „Veenus peegliga“, ja palju õukonnategelaste portreesid.

● Suurimaks meistriteoseks peetakse kahte kompositsiooni „Ketrajad“ ja „Õuedaamid“ (1657). „Õuedaamid“ on maal, kus puuduvad lokaaltoonid; teose mõju on rajatud peamiselt õhu ja valguse peenete nüansside tabamisele. Sama problemaatika ka „Ketrajates“.

● Velázquez on olnud suurim 19. sajandi maalikunsti mõjutaja.
  

 ● Bartolomé Esteban MURILLO (1618-1682)

Geniaalseim hispaania meister Velázqueze kõrval.

● Loomingus kaks poolust:

1. pealiskaudne ilu otsimine ja idealiseerimine. Altarimaalid Maarja emakssaamise teemal – nn. eostusstseenid. Toonitab usulist andumist ja  härdust.

2. täiesti realistlik, elulähedane ja naturalismi kalduv stiil.

● Žanrimaalidest  on väga tuntud realistlikud teosed Hispaania tänavapoistest „Melonisööjad“, „Täringumängijad“.

● Koloriit soe, vormikäsitlus ümar ja voolav; teosed kerged, õhulised ja uduses stiilis.

 

 ● FRANCISCO ZURBARÁN (1598-1664)

Velázqueze kõrval suurim realist hispaania maalikunstis, samas suhteliselt ühekülgne. Tema maalides valitseb karge ja askeetlik põhitoon. Neil kujutab ta alati pühakuid ja munkasid, selles mõttes on ta kõige hispaanialikum kõigist hispaania kunstnikest.

Skulptuur

Täiesti erandlikku skulptuurilaadi harrastati 17. sajandil Hispaanias. Sealsetele värvitud puuskulptuuridele lisati suurema loomulikkuse saavutamiseks klaassilmad ja kristallpisarad ning mõnikord pandi kujudele isegi päris riided selga.

(http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/barokk.htm)

BAROKK HOLLANDIS

17. sajandi alguseks oli Holland saavutanud iseseisvuse. Riigis algas poliitilise elu tõus, majandus liikus kõrgele arenguastmele. Holland oli 17. sajandil rikkamaid Euroopa riike ja juhtkohal merekaubanduses. Ka vaimses elus oli 17. sajandil Hollandis suur õitseaeg, sellest perioodist pärinevad parimad näited just maalikunstist.

 Hollandis (Madalmaade iseseisvunud põhjaosas) kujunes aga välja sootuks omalaadne, barokist sootuks erinev kunst, mida hoopis realistlikuks võiks pidada. Vahel ongi seda nimetatud barokseks realismiks. Jällegi sõltus selline kunst otseselt oma tellijast - Hollandis võimu juurde pääsenud kodanlusest.

16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme.

arhitektuur

Hollandi arhitektuuris oluliseks arhitekt JAKOB van KAMPEN, kes projekteeris Amsterdami raekoja hoone. See ehitis sai eeskujuks paljudele 17. sajandi raekoja hoonetele.

maalikunst

6. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel suur poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest peale läks eri suundades ka mõlema maa kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme. Seetõttu ei maksa hollandi kunstist otsida ka arhitektuuri ja maalikunstialaseid suurteoseid- neile kunstiliikidele ei pööratud seal suuremat tähelepanu. Seda võimsam, mõjurikkam ja imetlusväärsem on aga Hollandi 17. sajandi maalikunst.

Kuigi 17. sajandi hollandi maalis oli jooni barokist, jäi ta tagasihoitumaks ja läbinisti realistlikuks, tõetruuks. Et enamasti polnud pildid mõeldud mitte kirikute või losside seintele, vaid kodanlaste elutubadesse, siis tehti nad mõõtmetelt väikesed. Selle järgi ongi hakatud osa hollandi kunstnikest nimetama "väikesteks hollandlasteks", ehkki nende teened olid kõike muud kui väikesed. Eriti armastati þanri- ehk olustikumaali. Pieter de Hooch (1629-1684) maalis hubaseid hollandi kodusid ja õuesid.

J. Steen: Pidutsejad

Naisi köögis, pitsi niplamas, kirja lugemas, üldse rahulikke argitoimetusi näeme Jan Vermeer van Delfti (1632-1675) intiimsetel piltidel. Tavaliselt toimub tal tegevus siseruumis, kuhu külje pealt aknast langeb mahe valgus, pannes särama mõne pärlikee, heleda juuksekihara või tooli polstrinaela. Vermeeri armastatuimad värvid on sinine ja kollane. Vermeeri arvuliselt väike looming (kõigest 35 meie ajani säilinud maali) on aga hiljem omandanud tohutu kuulsuse ja mõjujõu. Imetlusväärse meisterlikkusega on edasi antud rõivaste läikiv atlass ja vaipade sügavad samettoonid Gerard Terborchi (1617-1681) maalidel. Viimaseid võib ara tunda ka selle järgi, et tihti on mõni maali tegelane seljaga vaataja poole. Þanripiltides eelistati jõukuse ja heaolu näitamist. Kuigi meistrid nagu Jan Steen (1626-1679) või Adriaen van Ostade (1610-1685) maalisid ka vaesemat rahvast ja talupoegi, siis ikka jõudehetkil, mitte kunagi tõeliselt rasket tööd tegemas

Elumõnude näitamise ülesannet teenisid ka natüürmordid. Kallid hõbenõud, kristallpeekrid, läbi-paistavad klaasid või siis tumedal taustal erendavad lillekimbud, vaagnad küpse puuviljaga, mida võluva pisiasjana täiendab mõni putukas või liblikas, samuti terved laua-täied jahisaaki - selliseid asju armastati kujutada neil piltidel. Imehästi on hollandi natüürmortidel edasi antud erinevate esemete materjal.

Hollandi maastik on lage ja vaesevõitu, kuid maastikumaalijad võtsid abiks valguse ja õhu, pilvede ja taeva peegeldused kanalite vees ning lõid väga lihtsaid, kuid kauneid pilte armastatud kodumaa loodusest. Neil näeme suurte puude ja veskitega lagendikke, luidetega rannavaateid, koduseid külatänavaid. Merekaubandusest rikastunud Hollandis tekkis uue alana meremaal, karjamaa vaadetest arenes välja loomamaal, harrastati ka linnavaateid. Tuntumaid hollandi maastikumaalijaid on Jacob van Ruisdael (1628/29-1682)

Kõrgele tasemele tõusis Hollandis portreemaal. Seda soodustasid tollal moes olnud suured grupipildid mitmesuguste ametkondade ja ühingute esindajatest. Inimesed neil maalidel on enamasti väärikates mustades rõivastes, mida täiendavad suured valged kraed ja kätised.Tihti kujutatakse kõrgetes ülalt aheneva põhjaga torukübarates mehi, vahel ka tärgeldatud tanudes vähese iluga vanemapoolseid emandaid. (http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/barokk.htm) Rembrandt van Rijn (1606-1669) Rembrandt maalis peamiselt piibliainelisi, mütoloogilisi ja igapäevaelu stseene. Tema tähelepanu keskpunktis on alati inimene, ta pöörab suurt tähelepanu inimese hingeelule. Tema loomingu põhilaad on kinnine ja vaoshoitud. Maalide peavõlu seisneb heledate ja tumedate toonide vaheldumises. (http://kaajalugum.blogspot.com.ee/2014/02/barokk.html)  "The Storm on the Sea of Galilee" Jan Vermeer van Delft Skulptuur  GIOVANNI LORENZO BERNINI (1598-1680) Bernini on loonud mütoloogiliste teemade kõrval ka hulgaliselt portreebüste. Neile on iseloomulikud energiline peapööre, lehvivad draperiid ja võimsad parukad - ühesõnaga pidev liikumine ja muutumine. (http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)